Sidrunmeliss (Melissa officinalis) on keskajast peale tuntud oma tasakaalustavate diplomaadiomaduste poolest, mis suudavad tuua vastandite vahele rahu ja harmoonia. Koostöös teiste ravimtaimede tõmmistega taastab ta rasuste, kuivade ja tundlike nahapiirkondade tasakaalu.

Melissi oskus saavutada rahu väga suurte erinevuste vahel torkab silma ka tema kasvukoha valikul. Ta eelistab niisket, vett läbilaskvat pinnast, ent saab hakkama ka kuivas. Ta vajab päikest, kuid suudab kasvada ka poolvarjus. Ning oma esimesed rohelised lehehakatisedki ajab meliss välja peaaegu kohe, kui lumi läinud.

Eelmise aasta kuivanud varrejupid veel turritamas, käib mullas juba vilgas askeldamine, sest uued võrsed hakkavad pead kergitama. Peagi saab neist tugev 60–90 cm kõrgune põõsas, kellel laiad, ovaalsed ja sügavrohelist värvi hambuliste servadega lehed, mis hõõrudes sidrunilõhnalist aroomi eritavad. Silme ees avaneb pilt tõelisest lopsakusest.

Pungade puhkedes muutub melissi välimus sootuks – lehed on nüüd tunduvalt väiksemad ja kollakasrohelised. Väikesed valkjaskollakad õied on kahe-kolme kaupa lehtede kaenlais mitmel tasapinnal, andes nii melissipõõsale õhulisema välimuse. Ka hakkab nüüd taime ümber hõljuma kerge sidrunilõhnaline aroomipilv, mis meelitab kohale hulgaliselt mesilasi. Sellest ka sidrunmelissi teaduslik nimi Melissa officinalis – tähendab ju “melissa” kreeka keeles “meemesilast”.

Sidrunmelissist saab lenduvat ning virgutavate ja elustavate omadustega eeterlikku õli.